Loe artiklit siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120247232/hanah-lahe-tunnen-iga-kord-ahastust-kui-prugi-valja-viies-selgub-et-naabritel-on-sorteerimisest-ukskoik
Eesti jäätmemajandus on juba aastaid tammunud ühe koha peal. Mida enam suureneb tarbimine, seda enam prügi tekib majapidamistes. Prügi jõuab täna veel suures osas kahjuks põletusse või prügimäele. Statistikaameti andmetel põletati 2021. aastal 387 tuhat tonni prügi energiatootmiseks.
Prügi põletamine ei ole keskkonna- ega kliimasõbralik ning energiatootmise mõttes efektiivne, lisaks peab rõhutama, et prügi on tegelikult ressurss. Kui kirjutada jäätmete asemel ressurss, siis paneks lause „387 tuhat tonni ressurssi põletati energiatootmiseks“ häirekellad lööma nii poliitikutel, ettevõtjatel kui tavainimesel.
2021. aasta näitel oli Eestis olmejäätmete teke elaniku kohta 395 kg. See teeb ühe kuu keskmiseks ümmarguselt 33 kg olmejäätmeid. Probleem ei ole numbris endas, vaid selles, et olmejäätmete teke on seotud vähese prügisorteerimisega. Olmejäätmed on igapäevase elamise käigus tekkivad jäätmed kodumajapidamises: tarbitud, määrdunud või katkised asjad või esemed, mida ei saa ringlusse võtta. Liigiti peab majapidamistes ju koguma pakendeid, paberit ja pappi, biojäätmeid ning ohtlikke jäätmeid. Kõigi nende jaoks on mõeldud oma konteiner ja nii selgubki, et olmejäätmeid on tegelikkuses päris vähe.
Ent sorteerimise süsteem on inimeste jaoks ebamugav ja segane. Ja pole ka selgust, kelle õlule peaks olukorra lahendamine jääma. Tunnen iga kord ahastust, kui prügi välja viies – mis on kõik kenasti sorteeritud – selgub, et naabritel on sorteerimisest kama kaks. Lõpuks on kliimaministeerium välja tulnud ettepanekutega, mis teevad prügi sorteerimise inimestele lihtsamaks ning rakendavad ettevõtetele õiglasemat „saastaja maksab“ põhimõtet – vaja on süsteemset muutust.
Süsteemne muutus algab ka tootjatest
Täna on pakendite sorteerimisel Eestis kasutuses kaks süsteemi: osa piirkondades saab pakendeid kotiga koduväravas ära anda, mujal tuleb neid tänava otsa või lausa teise külasse avalikku pakendikonteinerisse viia. Enamasti on need tülikalt kaugel ja ajavad üle ääre, mistõttu on inimestel sorteerimisest lihtne loobuda. Tundub loogiline, et kui pakendite materjali soovitakse puhtalt kätte saada, tuleb selleks inimestele tagada võimalus neid sorteerida.
Jäätmereform plaanib muuta süsteemi selliselt, et prügiauto viib pakendikoti edaspidi koos teiste jäätmetega kodu juurest ära. Kui tagatud saab elementaarne taristu, võib edaspidi ka inimestelt suuremat sorteerimisõhinat oodata ning harjumuse kujunemiseks on tagatud loogika ja mugavus.
Kui prügi sorteerimisega oleme seni jätnud vastutuse tarbijate õlule, siis oleme valemist ettevõtjate osa välja jätnud. Inimesed võivad ju usinasti sorteerida, aga kui pakendid iseenesest pole omaduste tõttu ringlussevõetavad ning pole selge, kuidas neid sorteerima peaks, ongi tarbijal lihtsam mitte pead vaevata. See aga tähendab, et lõpuks paneme jäätmed lihtsalt Iru elektrijaamas põlema.
Süsteemne muutus algab ka tootjatest. Nemad otsustavad, millisest ja mitmest materjalist on pakendid tehtud ning kas neil on peal lihtsasti arusaadav info, mida tarbija pakendiga pärast kasutamist edasi peab tegema. Riik saab aga omalt poolt suunata paremini taaskasutatavate pakendite poole läbi aktsiisipoliitika.
Kliimaministeerium plaanibki ettevõtteid majanduslikult suunata paremate pakendite poole, mida saab jäätmekäitluses ümber töödelda ja materjalina uuesti kasutada. Kehtivat pakendiaktsiisi süsteemi muudetakse nii, et paremini ringlussevõetava pakendi turule laskmisel makstakse vähem ja vastupidi. Plasti kui kõige probleemsema pakendimaterjali tasu oleks nii kõrgeim (nt 450 eur/t) ja klaaspakendi, mida saab lõputult ümber töödelda, madalaim (nt 20 eur/t).
Lisaks oleks see õiglane ka maksumaksja suhtes, kes täna maksab varjatult kinni ettevõtete soovimatust plasti rohkem ringlusse võtta. Eesti maksab igal aastal Euroopa Liidu kassasse kümneid miljoneid maksu ringlusse võtmata jäänud plasti eest. Raha tuleb riigieelarvest ehk maksumaksjate taskust. Õiglasem kulude jaotamine tähendab, et ettevõtted tasuvad ise oma ringlusse võtmata jäänud plasti eest. Ühel või teisel viisil võetakse see raha läbi toote hinna lõpuks inimeste taskust. Ent kui ettevõtted peavad seda otse kliendilt küsima, on nad motiveeritumad vähendama oma keskkonnavaenulike pakendite hulka ja sellega ka pakendimaksu kulu.
Euroopa ambitsioonid on ka Eestile kasulikud
Euroopas tekib igal aastal ühe elaniku kohta 180 kg pakendijäätmeid ning see kasvab ajas jõudsalt. Juba 2030. aastaks prognoositakse ligi 20% pakendijäätmete tekke kasvu. Olukorra parandamiseks on Euroopa Komisjon esitanud uued pakendieeskirjad, et Euroopa riigid ühiselt pingutaksid pakendijäätmete tekke vähendamisele. Selles on kaks olulist muudatust, mida ka meie pakenditootjad meeles peavad pidama.
Esiteks, alates 2030. aastast peavad kõik pakendid olema ringlussevõetavad. 2035. aastaks peavad riigid tagama, et ringlussevõetavaid pakendeid ka tegelikult piisavalt kokku kogutakse ning tõhusalt sorteeritakse ja võetakse mastaapselt ringlusse. Tegemist ei ole ainult keskkonna jaoks olulise muudatusega, vaid on märgiline samm ringmajanduse juurdumisel. Plasti ümbertöötlemisega lõpetame ära arutu ressursikulu ja raiskamise.
Et ringlussevõetavatest pakenditest ka päriselt midagi uut tehtaks, plaanib Euroopa Komisjon plastpakenditele seada minimaalse ringlussevõetud materjali kasutamise kohustuse, mis järk-järgult suureneb aastaks 2040. Näiteks peavad PET plastist toidu- ja ravimipakendid sisaldama 2030. aastaks 30% (2040. aastaks 65%) ja muust materjalist, kui PET 10% ringlussevõetud materjali. 2040. aastaks peavad kõik need pakendid sisaldama 50% ringlussevõetud materjali.
Ehkki need ettepanekud on Euroopa Komisjonis veel läbirääkimisel, ilmestavad need suunda, kuhu Euroopa tervikuna liigub: vähendame materjali ehk ressursside raiskamist ja toodame pakendeid materjalist, mida saab ümber töödelda. See tähendab, et ka Eestis saab lineaarsest mudelist ringne ja keskkonnateadlik ning -sõbralik käitumine muutub tänu süsteemi korrastamisele enesestmõistetavaks ja mugavaks.
