Loe artiklit siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120219853/noorim-rahvasaadik-hanah-lahe-autostumise-vahendamisega-peaks-ise-eeskuju-naitama-paljud-rahvasaadikud-seda-ei-tee

 

Kabinet nagu kodugi peegeldab inimest. Riigikogu noorima liikme reformierakondlase Hanah Lahe (24) kabinet on korras. Alles sama päeva hommikul on ta ära viinud viimased asjad, millest ta hiljuti riigikogu esises parklas ajutise pargi lõi. Kuigi Lahe on riigikogus olnud ainult mõne kuu, on ta juba oma ruumi toonud õhkmadratsi – kuskil oli ju ööistungite ajal vaja magada. Raamaturiiulis seisavad keskkonnakaitseteemalised teosed, aga ka foto kultusfilmist „Legally Blonde“ pärit advokaadist Elle Woodsist ja kliimameeleavalduse plakat.

Riigikogu sulle võõras ei ole, töötasid siin enne valimisi fraktsiooni nõunikuna. Kuidas uus töö eelmisest erineb?
Iseseisvust on loomulikult rohkem, sest nõunikuna töötad kellast kellani, aga siin rollis otseselt keegi ei ütle mulle, mida tegema peab. Ise sätin enda graafiku, kellega kohtun ja kus käin. Kohati mulle väga meeldib see, aga see on ka väga vastutusrikas.

Aga mõte saadud häältest oli natukene hirmutav ja aukartustäratav, sest ma ei oleks arvanud, et mul [valimistel] nii hästi läheb. Ma tõesti tegin seda missioonitundest ja oma erakonna toetuseks. See 1050 häält näitab, et keskkond ja kliima on inimestele väga olulised. Proovin väga väärikalt seda rolli kanda ja nii, et kui neli aastat läbi saavad, siis saan öelda, et olen päriselt midagi ära teinud. Nii keskkonna ja kliima, aga ka oma valijate jaoks. Aga kolm või neli kuud riigikogus ei anna veel aimu, kuidas ma selleni jõuan. Sügis tuleb hästi töökas.

Sa said riigikokku asendusliikmena. Kas see muudab sinu jaoks riigikogu liikmesuse teistsuguseks võrreldes nendega, kes pääsesid otse parlamenti?
Ei ole teistsugune. Mul on täpselt samad ülesanded, graafik, palk, hüved, vastutus nagu kõikidel teistel liikmetel. Ma ei ole ka ainuke asendusliige ja see ei pisenda minu rolli. Saadud häälte kogus on väga tugev. Irooniline on see, et ma olin juba [enne valimisi] fraktsiooni lahkumisavalduse sisse andnud ja ma teadsin, et peale valimisi ma ei puutu riigikoguga kokku. Tahtsin minna erasektorisse või kolmandasse sektorisse, et töötada kliima ja keskkonna valdkonnas, mis ühtiks ka mu magistriõpingutega (Lahe õpib maaülikoolis keskkonnakorraldust ja -poliitikat – toim). Aga siis oli saatuse iroonia, et ma olen nüüdse kliimaministri asendusliige.

Riigikogus on enne ka olnud poliitikuid, kes on võtnud omale ühe kindla teema, näiteks Ruuben Kaalep võttis etnoteema: põlisrahvad, hiied. Ta tegi ühe koosseisu ära ja enam riigikokku tagasi ei kandideerinud. Kas sinuga võib samamoodi minna?
Kliima ja keskkond on minu valdkond, kui ma ei oleks siin, siis ma tegeleks sellega mujal. Arvan, et mis minu valdkonda puudutab, siis need on väga horisontaalsed teemad, neid saab igal pool rakendada ja kõik maailma asjad on lõpuks kliima ja keskkonnaga seotud, sest see on kõige alus.

Mõeldes selle peale, mida on tarvis teha, et kliimakriisi leevendada – mitte nüüd enam peatada, see ei ole võimalik –, siis tegelikult see on tõsiasi, et kolmas sektor, erasektor ja ühiskond tervikuna on tulnud kokku ja tahavad midagi ära teha, aga poliitika on see, mis on maha jäänud. Praegu vähemalt tundub, et see missioonitunne kestab kaua, et poliitika on see koht, kus tegelikult saab asju ellu viia, kus saab teha vajalikke suuri muutusi. Kõik jääb praegu selle saali taha, kes tegelikult seadusi vastu võtavad.

Riigikogus aga ei saa tegeleda ainult nende asjadega, mis meeldivad ja huvi pakuvad. Kõik eelnõud tuleb läbi töötada ja saalis hääletada. Kas sa oled saanud tegeleda keskkonnateemadega nii palju, kui lootsid?
See on tõsi, et tegelema peab erinevate asjadega. Mina olen keskkonnakomisjonis ja Euroopa Liidu asjade komisjonis. Keskkonnakomisjon loomulikult on selge sihiga, aga Euroopa Liidu asjade komisjonis arutame ka väga paljusid keskkonna ja kliimaga seotud eelnõusid või direktiive. Ma olen saanud tegeleda oma teemadega ja väga põnev aeg on ees, mõeldes näiteks kliimaseaduse peale. Tundub, et olen sellise rohepöörde kiirendi keskmes.

Mida sa seni ära oled teinud?
Üksi ei saavuta midagi, suured asjad on kirjas koalitsioonilepingus ja minul oli kolm valimislubadust: kliimaseadus, taastuvenergeetika või energiareform ja keskkonnahariduse edendamine. Keskkonnateadlikkuse edendamisse saaksin ka üksi panustada läbi ringmajanduse toetusrühma, mille esimees ma olen. Selliseid missioonipõhiseid asju on väga palju, aga suured asjad tehakse koos ja sellepärast ma ütlesingi, et põnev aeg on alles ees. Asjad, mis [koalitsioon] tahtis ära teha, olid maksud ja abieluvõrdsus. Need võtsid obstruktsiooni tõttu omajagu aega. Võib-olla oleks kavasse veel mahtunud, aga istungjärk läks niimoodi. Mul on suured lootused, et järgmised istungjärgud tulevad aktiivsemad ja parema debatiga.

Kuidas töö keskkonnakomisjonis edenenud on? Teil oli ju komisjoni esimehe paika saamisega probleeme.

Eesti 200 personalipoliitikat ma ei oska kommenteerida. Mina tean Tarmo Tamme kui keskkonnakomisjoni juhti ja minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Mul ei ole talle midagi ette heita. Meil on üldse väga hea koosseis komisjonis, paljudes asjades on üksmeel. Meil kõigil on samad eesmärgid, mis puudutavad keskkonda ja kliimat, et mõlemat hoida ja väärtustada. Arutelud on olnud minu arvates üsnagi sõbralikud, mõistlikud ja konstruktiivsed tegelikult. Mul ei ole midagi negatiivset öelda.

Eesti 200-l oli keskkonnakomisjoni juhiks ka teine variant, kes ei ole puiduettevõtja. Kuidas sa näed – kas ettevõtja, kes saab metsa lõikamisest kasu, peaks juhtima teie komisjoni?
Ma ei arva, et puidutööstus tervikuna oleks midagi halba. Metsandus on ju ka eraldi selles mõttes tööstusharu, mis on väga oluline ja väärtuslik. Ma ei näe, et see Tarmo kohta kuidagi pisendaks, ja nii palju, kui mina tean, siis huvide konflikti tal ei ole.

Opositsioon heitis koalitsioonile ette, et neist sõideti üle ja nad vaigistati. Kuidas sa seda näed? Kas koalitsioon käitus valesti?
Arvan, et vajalikud arutelud ja debatid said peetud. Mis puudutab konkreetselt abieluvõrdsust, siis mul on alati olnud küsimus, et kui opositsioon heidab ette, et neid ei kuulatud, siis mis osas oleks pidanud neid kuulama? See on väärtuspõhine küsimus tegelikult. Mida oleksid nad tahtnud arutada? Kui nad on põhimõtteliselt isikuvabaduste vastu sellisel kujul.

Aga maksumuudatused ei ole ju väärtuspõhine küsimus. Sellele oli ka opositsioonil etteheiteid. Kuigi obstruktsiooni tehes küsiti sadu sisutuid küsimusi, siis oli nendesse peidetud ju mure, et maksud tõusevad ja eestlaste olukord muutub.
Jah, kindlasti, aga rahaasjad muutuvad paremaks. Üks [koalitsiooni] prioriteete on korras riigirahandus ja nüüd on meil võimalus võtta vastu otsuseid, mis seda väga tugevalt parandavad. Muidugi, opositsiooni töö ongi oponeerida. Nemad ütlevadki, et peaks tegema teistmoodi. Aga lõpuks on koalitsioonil enamus ja koalitsioon otsustab, millist poliitikat ellu viia.

Sügisel obstruktsioon tõenäoliselt mingil kujul jätkub, vähemalt nii on opositsioon lubanud. Mida peaks nüüd teisiti tegema?
Mina loodan, et obstruktsioon sellisel kujul ei jätku. Loomulikult obstruktsiooni tehakse, on tehtud varem ja kindlasti tehakse veel jälle. Aga mida need opositsioonipoliitikud siis nelja aasta pärast oma valijatele ütlevad, et nemad on korda saatnud, kui tegelikult terve töö on neil suhteliselt sisutu?

Obstruktsiooni ajal läks olukord riigikogu saalis iga päevaga aina teravamaks. Küll peksti kätega vastu lauda, trambiti jalgu, karjuti, ähvardati istungi juhatajat aknast välja visata. Kuidas sa seda aega meenutama jääd?
Endiselt negatiivse üllatusena. Ma ei oleks arvanud, et asi läheb füüsiliseks. Kui me räägime konkreetselt EKRE-st, siis nende stiil on olla isiklik, laimata, kasutada mitte nii ilusaid sõnu. Aga et tõesti rusikaga vastu lauda peksta, jalgadega trampida või siis ähvardada vägivallaga, see oli täiesti enneolematu. See oli üllatus ka vanematele olijatele.

Sa kirjutasid sotsiaalmeedias, et EKRE liikmed hirmutavad sind. Kas sa päriselt kartsid? Mis sa arvasid, et juhtuda võib?
Ma ei oleks osanud ennustada midagi, see oli lihtsalt väga ootamatu. Ma istun Martin Helmele üsna lähedal, ja kui ta sattus sellisesse raevuhoogu, siis seda oli väga hirmus vaadata. Tõesti oli aru saada, et tal ei ole praegu hea olla, tema meeleseisund ei ole praegu parim ja see oli hirmus.

Kas see, kuidas opositsioon ennast obstruktsiooni ajal väljendas, oli siiras viha või pingutus kaamerate jaoks?
Ma arvan kindlasti kaamera ees ja istungitel ollakse üks, aga koridorides on teine asi. Loomulikult väärtused on meil opositsiooniga väga erinevad, aga räuskamist ja inetusi isiklikus pildis küll ei olnud. Usun, et osa oli ikkagi näitemäng.

Millised on su suhted opositsiooni liikmetega nüüd? Olete ju ikkagi töökaaslased, kas koridori peal teretate näiteks Helmete, Grünthali või Vooglaiuga?
Suhted on inimlikud. Vähemalt see on minu kogemus olnud. Helle-Moonika vabandas (Helme vabandas Lahe ees seetõttu, et tegi Facebooki postituse, kus kommenteeris Lahe rajatud parki ja muu hulgas kirjutas, et Lahe peesitas pargis töötamise asemel – toim) ja me rääkisime veel laialt ja pikalt keskkonnast ja kliimast. Muuseas lubas ta minu ringmajanduse toetusrühmaga liituda. Meil oli selline vestlus, ta ei tulnud ainult vabandama. Selle ma pidin ise temalt natuke kätte saama, et küsisin, miks ta ikkagi ütles kõiki neid asju minu kohta. Päris elu on ikka inimlikum, kui on Facebooki vahendusel.

Siis kui olid ööistungid, tegid sa Twitteris üleskutse, et inimesed pakuks tegevusi, mida istungi ajal teha. Mida sa siis tegid ööistungite ajal?
Tegin kooliasju, magasin, kui oli võimalus, lugesin raamatuid ja viisin end tööga kurssi – kõigega, mis toimub minu komisjonis, asjad, millega ma pean end kursis hoidma, erinevad dokumendid, arengukavad, väljatöötamiskavatsused. Ma sisustasin oma aega päris hästi, aga lõpuks tekkis ikkagi selline väsimus. Vahepeal natukene häiris, et sagimist on majas palju. Ma suure osa ajast olin tegelikult oma kabinetis üksinda, et saaks keskenduda.

Obstruktsiooni lõpupoole panid sa riigikogu esises parklas püsti pargi. Miks?
Idee sain ma podcast’ist „Rohepöörane“. Ühel nädalavahetusel oli meil erakonna üldkogu, kus olid lava peal taimeseaded. Küsisin, mis nendest saab, ja öeldi, et lähevad komposti. Ma siis ütlesin, et ärge visake, ma võtan kaasa. Päeva pärast oligi park püsti. Mööbli sain erakonna kontorist, päevavari oli ainuke asi, mille ma ostsin. Parkisin oma ratta sinna ja muruvaip tuli samalt inimeselt, kes taimeseaded tegi. Ütlesin, et tulge vaadake parki, et see on tore alternatiiv. Teisel parginädalal sai see ka laiendust. Ma väga loodan, et park saab sellise laienduse, et parklat enam üldse ei oleks. Kui algul oli see selline tore algatus, siis lõpuks sain aru, et see on protest selle vastu, et poliitikud oma sõnu ka tegudega näitaks. Kui me räägime autostumise vähendamisest ja keskkonnahoiust, siis me peaks ise eeskuju näitama. Paljud saadikud seda ei tee. Sõidad suure linnamaasturiga ja siis ütled, et oled keskkonna poolt… Meil on parklaid siin Toompea läheduses väga palju. Meil ei ole ühtegi põhjust tegelikult parkida riigikogu ette ja meil on ka sisehoov, kus on parkimiskohad.

„Ebapopulaarseid otsuseid peab tegema.“

Pargis käisid paljud koalitsiooni liikmed, ka president Kaljulaid käis läbi. Kas keegi opositsioonist tuli ka parki?
Jaa, väga paljud käisid. Käisid nii, et ma isegi ei näinud neid, kuna ma ei olnud pargis pidevalt ise kohal. Aga [opositsiooni liikmed] kirjutasid mulle külalisteraamatusse, näiteks Keskerakonnast olid mõningad ja Isamaast oli näiteks Tõnis Lukas, kes filmis seal isegi intervjuud. Ma lihtsalt kõndisin mööda ja siis oli tore näha, et ta kasutas seda kohta ära. Ja Varro Vooglaid küll ei käinud seal pargis kohapeal, aga ta ütles, et ta toetab seda mõtet.

Nägin sotsiaalmeediast ka opositsiooni liikmete pahameelt, et riigikogulastel pole tegelikult oma parkimiskohta ja peaks sisulist tööd tegema, mitte pargis istuma. Mis tagasisidet sa sellele aktsioonile said?
Ma sain rohkem head tagasisidet ikka, park on inimestel siiani meeles. Mõtet, et parklast võiks saada park, toetavad saadikud mitte ainult koalitsioonist, vaid ka opositsioonist. Neid negatiivseid kommentaare oli palju vähem kindlasti. Ütlen ausalt, et ma väga ei jõudnud negatiivseid kommentaare vaadata. Ma ei oleks arvanud, et see inimestele nii korda läheb, aga läks.

Kas pargist sündis ka mingi tulemus? Kas sellest saab püsiv asi või ehk ehitataksegi park riigikogu ette tagasi?
Ma usun, et see on täiesti tehtav. See parkla ei ole tegelikult vajalik. Sügisel mõtlen, kuidas seda aktsiooni jätkata. Usun, et see on ka võimalik, et miks mitte teha sellest midagi korralist, kuni päriselt ongi park.

Erakonna esimehe peaminister Kaja Kallase kohta on spekuleeritud, et ta võib järgmisel kevadel Euroopasse suunduda. Kui tõenäoliseks seda pead, et Kallas lahkub lähitulevikus Eestist?
Ma arvan, et seda peab Kajalt endalt küsima.

Kui Kallas lähekski ära, ootaks erakonda ees uue juhi valimised. Samuti on spekuleeritud, et kui erakond saaks uue juhi, siis võiks tulla ka uus koalitsioon, näiteks Reformierakond ja Keskerakond.
Ma ei näe praegu ühtegi põhjust. Nagu ma varem rääkisin, siis koalitsioon on väga ühtehoidev, meil on samad väärtused, me tahame teha sama poliitikat, nii et ma ei näe põhjust, miks me ei peaks neli aastat püsima.

Kas koalitsiooni ühtsust võib ühel hetkel hakata kõigutama see, et Eesti 200 toetus valijate seas aina langeb?
Reitingud ikka mingil määral midagi näitavad. Tuleb vaadata, mida päris elus siis tehakse, mida ellu viiakse. Seda saavad Eesti 200 valijad otsustada nelja aasta pärast, kas nende jaoks oli siis tee piisav või mitte.

Kohe pärast valimisi sai Reformierakond palju kriitikat, et maksumuudatuste punkte varjati valijate eest, et rohkem hääli saada. Kas oli nii? Miks ei räägitud sõnaselgelt maksutõusudest?

Me rääkisime korras riigi rahandusest ja ma arvan, et me praegu tegeleme selle korrastamisega. Kas see oli vale või mitte, ma ei oska öelda. Maksutõusud ei meeldi ju kellelegi. Võib-olla oleksime võinud olla sõnumites selgemad, aga kui see maksutõusu aeg on päriselt käes, siis kriitika tuleb endiselt.

Kaja Kallas ütles, et kuna need ei ole populaarsed otsused, siis ei oleks Reformierakond saanud nii tugevat mandaati. Kui oleks asi selgemalt välja öeldud, siis ehk ei oleks kriitika nii terav olnud?
Jah, spekuleerida võib. Ebapopulaarseid otsuseid peab tegema. Me praegu räägime sellest, et korras riigirahandus on prioriteet ja koalitsioon töötab ühiselt selle nimel.

Sa oled 24-aastane, oled töötanud erasektoris nii panganduses kui ka kinnisvaras. Miks sa tahtsid poliitikasse minna?
Meil on riigikogus vaja sellist rohenügijat, kes koputaks poliitikute südametunnistusele ja paneks nad keskkonnast rohkem hoolima.

„Ma üldiselt ei kleebiks endale külge kliimaaktivisti silti.“

Poliitikud, kes keskkonnateemadega tegelevad, tahavad, et nende teemad oleksid riigikogus üleval. Jagelemine võiks ära lõppeda tegelikult. Reformierakonnale kõige rohkem vastanduv erakond EKRE ka tegelikult toetab kliimapoliitikat, lihtsalt neil on oma vaade sellele, et nemad räägivad sellest läbi metsanduse näiteks.

Kas su vanus on riigikogu töös vahel takistuseks osutunud? Kas sind võetakse nt komisjonis kuulda sama palju kui teisi kolleege? Sinuga on keskkonnakomisjonis nt Mait Klaassen, kes on juba aastakümnete pikkuse kogemusega poliitik.
Jah, võetakse küll, ma ei ole kohanud halvustavat suhtumist. Ma kindlasti saan aru sellest, kuna ma olen kõige noorem, siis mul on kõige vähem kogemust, aga mul on missioon ja väärtused, mille põhjal ma töötan. Ma olen oma valdkonnaga olnud juba mitmeid aastaid seotud, ma tean, millest ma räägin.

Valdkonna tundmine on üks, aga kui fraktsioonis arutatakse päevapoliitilisi küsimusi, näiteks kuidas obstruktsioonile vastu minna, siis kas sind võetakse kuulda?
Kindlasti. Ja kui on mingi põhjus, miks ma ei ole võrdne, siis sellepärast, et ma olen uus liige, et mul lihtsalt on seda kogemust siin majas ja töökohal vähem. Aga mul on oma fraktsioonis väga toetavad kolleegid, usaldan neid.

Sa oled olnud Reforminoortes, ka praeguse kaitseministri Hanno Pevkuri nõunik, viimati Reformierakonna riigikogu fraktsiooni nõunik. Kas sa tunned, et sind on kasvatatud poliitikuks? Kuidas sa poliitbroileri väljendisse suhtud?
Ma arvan, et selles ei ole otseselt midagi halba, kui inimene tunneb noorena huvi poliitika vastu, astub noortekogusse ja sealt edasi teeb poliitilist karjääri. Kui silmaring ja haridus on olemas, siis miks mitte noortekogust tõusta tipp-poliitikasse. Näiteid on Eestis väga palju, mitte ainult Reformierakonnas. Aga mina ise tunnen, et kasvatustöö minu kohta ei käi, sest töötasin erasektoris ja hakkasin poliitika vastu huvi tundma siis, kui elasin juba iseseisvat elu.

„Ma ei ole kuidagi priviligeeritud taustaga, mistõttu ma arvan, et see aitab ka jalad maa peal hoida.“

Paljud poliitikud, kes on sel ametil olnud juba pikemalt, või noorpoliitikud, kes on n-ö kasvatatud poliitikuks, muutuvad elukaugeks. Seda on ette heidetud ka Reformierakonnale, et erakond ei mõista n-ö lihtinimese muresid ja elu. Mida sa teed, et sinuga nii ei juhtuks?
Missiooniküsimus lahendab minu jaoks väga paljud asjad, millele viitasid. Oma tutvusringkonnas olen ainuke, kes on poliitikaga seotud. Näha, millega teised tegelevad, see juba annab palju juurde. Ma ei ole kuidagi priviligeeritud taustaga, mistõttu ma arvan, et see aitab ka jalad maa peal hoida.

Kui sa mõtled keskkonna ja kliimavaldkonna peale, kas sa ei arva, et sa saaksid näiteks erasektoris või muul tööl rohkem ära teha kui riigikogus?
Poliitika on minu arvates kõige rohkem maha jäänud ala. Kolmanda sektori organisatsioonid, erasektor ja kodanikud ei kirjuta seadusi. Nemad ei ole selline organ, nagu on riigikogu, aga nad on jõudnud oma tegudes juba ettepoole kui poliitikud – see tegelikult on ühtaegu positiivne ja negatiivne. Ma arvan, et kiirelt saab tegutseda siis, kui poliitikud võtavad vastutuse, ja see on see, mille eest ma seisan. Ma ei saaks seda teha, kui ma oleksin kolmandas sektoris või erasektoris.

Millal sa viimati mõnel kliimameeleavaldusel käisid?
Ma vist viimati osalesin kevadel. Ma üldiselt ei kleebiks endale külge kliimaaktivisti silti. Tegelikult ma olen rohkem poliitiline aktivist. Need kliimaaktivistid, kes päriselt iga reede seisavad, nendele tuleb ikkagi kogu au anda. Need, kes blokeerivad teid, loobivad suppi, takistavad üritusi, veokeid, laevasid – kogu au läheb ikkagi nendele. Mina proovin selle poliitika järele tuua sellele, mida nemad teevad.